Ülim võõrsil mäng: Iraak rendib Mehhikosse eralennuki piirkondliku rahutuse kiuste

Jalgpall leiab alati tee (tavaliselt vale)

Meil kõigil on olnud neid ebamugavaid vestlusi ülemusega, miks me kontorisse ei pääse. Ehk on rongid tühistatud või on meil kerge gripp. Kujutage nüüd ette, et peate oma tööandjale selgitama, miks te tõesti ei peaks poole maailma taha reisima, sest piirkonnas on lahvatanud suur relvakonflikt. See on täpselt see ebairiglusväärne olukord, millega Iraagi koondis ja peatreener Graham Arnold praegu silmitsi seisavad.

Vaatamata USA, Iisraeli ja Iraani vahel eskaleeruvatele pingetele on Iraagi Jalgpalliliit otsustanud, et etendus peab jätkuma. Mitte ainult ei jätku see, vaid see toimub Mehhikos. FA president Adnan Dirjal on kinnitanud, et meeskond lendab eralennukiga, et jõuda õigeks ajaks MM-valikmängu. See otsus on tekitanud palju kulmu kergitavaid reaktsioone nii logistilise julguse kui ka peatreeneri edasilükkamise palvete ilmse eiramise tõttu.

Pikk tee ühe jalgpallimängu jaoks

Räägime hetkeks reisist. Bagdad kuni Mexico City ei ole mingi lühike hüpe. Räägime teekonnast, mis katab ligikaudu 13 000 kilomeetrit. Isegi eralennuki luksuslike tingimuste, lamamisvõimaluste ja pühendatud koka seltsis on see tohutu aeg õhus veeta. Keskmise briti jaoks, kellele kolmetunnine viivitus Heathrow's on piisav, et riiklik kriis vallandada, peab tunnustama selle itineraari planeerimise puhtast visadusest (või ehk hullumeelsusest) geopoliitilise ebastabiilsuse perioodil.

Peatreener Graham Arnold on olnud üsna sõnakas oma soovist mäng edasi lükata. Sportlikust vaatenurgast on see mõistetav. Kuidas hoida meeskond keskendunud taktikalistele harjutustele, kui uudistsüklit domineerib sõjajutt? Adnan Dirjal tundub aga uskuvat, et parim viis kriisiga toimetulekuks on lennata selle otse üle 9000 meetri kõrgusel. See on julge strateegia, mis paneb mängijatele tohutu surve esineda tingimustes, mida saab kirjeldada ainult kui ebatäiuslikud.

Eralennuki tegur

Ajastul, mil meid kõiki õpetatakse jälgima oma süsinikujälge ja rahakotti hoidma, tekitab eralennuk alati teatavat kõneainet. Selles kontekstis on see aga vähem luksusest ja rohkem ellujäämisest. Kui kommertsõhuruum muutub omamoodi lotteriiks, on omaenda tiivad ainuke viis garanteerida, et tegelikult staadionile kohale jõutakse. Tehnilisest ja logistilisest vaatepunktist on lennuradade ja tankimispeatuste korraldamine eralennuki jaoks sellise vahemaa taha konflikti ajal vapustav.

See toob esile ka MM-kvalifikatsioonis mängus olevad suured rahalised panused. Iraagi jalgpalliliit on selgelt valmis kulutama märkimisväärseid summasid, et mitte loovutada oma võimalust suurlaval. Riigi jaoks, kus jalgpall on oluline rahvusliku uhkuse allikas ja harvaesinev puhkus igapäevaelu raskustest, nähakse lennukulusid vajaliku investeeringuna. See on kõrgete panustega hasartmäng: kui nad võidavad, on eralennuk meistriteos; kui kaotavad, on see kallis märkus väga sünges peatükis.

Treener versus president

Pinge Graham Arnoldi ja Adnan Dirjali vahel on just selline draama, mis hoiab spordiajakirjanikud tööga hõivatud. Ühel pool on treener, kes muretseb oma töötajate turvalisuse ja vaimse heaolu pärast, teisel pool president, kes keskendub mängu prestiižile ja poliitilisele tähtsusele. See on klassikaline ideoloogiate kokkupõrge. Arnold vaatab inimlikku hinda, Dirjal aga tulemustabelit ja Iraagi jalgpalli globaalset positsiooni.

Tavaliselt, kui treener ja president on olulises otsuses nii erinevatel seisukohtadel, ei lõpe see hästi jooksuülikonnas mehe jaoks. Arnold on keerulises olukorras: ta peab juhtima meeskonda suure survega mängule, teades, et hierarhia lükkas tema mured sisuliselt kõrvale. See pole just ideaalne ettevalmistus MM-valikuturniiril, kus mängud otsustatakse sageli kõige kitsamate marginaalide ja teravama mõistusega.

Otsus: kõrgete panustega risk

Kas see on õige otsus? Puhtalt briti vaatepunktist, kus armastame natuke töö- ja tervisekaitsemeetmeid ning mõistlikku riskihinnangut, tundub see tohutu üleulatumine. Selles olukorras mänguga edasi minemine tundub kui käik teisest spordiajaloolisest ajastust, kus poliitiline narratiiv kaalus kõik muu üles. Jalgpall ignoreerib aga reaalsust viimase vile puhuni omamoosil.

Mängijad astuvad tõenäoliselt lennukile kartuse ja professionaalse fokuseerituse seguga. Nad on sportlased ja võimalus mängida MM-il on nende karjääri tipp. Kuid üle Atlandi lennates on nad hästi teadlikud, et maailm, mille nad maha jätsid, on muutumises. Kas nad suudavad selle ärevuse Mehhikos võiduks muuta, jääb näha. Üks on kindel: see on üks võõrsil päev, mida mitte keegi osalejatest kunagi ei unusta.

Loe algset artiklit siit.