Szoboszlai äratuskell: kas Liverpool on teel neljapäeva õhtuteks Kasahstani?

Pole midagi sellist nagu Anfieldi kollektiivne oigamine, kui võit libiseb koduvõistkonna sõrmede vahelt viimastel sekunditel. See on heli, mis kõlab läbi kogu linna, segades uskmatust ja väsinud paratamatuse tunnet. Seekord oli süüdlane Richarlison, mees, kes näib eksisteerivat ainult selleks, et Merseyside'i punast poolt ärritada. Tema 90. minuti väravühtlustus hädalise Tottenham Hotspuri meeskonna eest ei teinud muud kui röövib kaks punkti: see kutsus esile karmid reaalsuskontrolli Liverpooli poolkaitsja Dominik Szoboszlai poolt.

Anfieldi antiklimaks

Suurema osa mängust tundus kõik tavapärasena. Liverpool nägi välja domineeriv, Spurs nägi välja hapras olekus ja stsenaarium tundus kirjutatud. Kuid kella tiksudes viimase vile poole hakkasid tuttavad praod ilmnema. Hilistel väravatel laskumine on selle koosseisu viimasel ajal omamoodi hobiks muutunud ja frustratsioon tribüünidel oli käegakatsutav. Kui Richarlison võrgu leidis, oli järgnev vaikus valjum kui ükski hüüdlause. See oli heli, mis andis fännibaasile teada, et hooaeg võib libisema hakata territooriumile, kus keegi käia ei taha.

Dominik Szoboszlai räägib välja

Dominik Szoboszlai ei ole üks nendest, kes sõnu närib. Alates tema saabumisest on ta näidanud küpsust, mis ei vasta tema vanusele, ja tema mängujärgne hinnang oli terav. Ta kutsus meeskonda üles ärkama, hoiatades, et kui tulemused ei parane, võivad nad end leida järgmisel hooajal Europa Conference League'is konkureerimas. Klubile, kellel on kapis kuus Euroopa karikavõistluste tiitlit, pole neljapäeva öiste reiside perspektiiv mandri ebamääraste nurkade poole mitte ainult spordivõit: see on elustiili kriis nii mängijatele kui ka fännidele.

Szoboszlaile oli raske selgitada, miks meeskond lõpuminutitel ikka välja lülitub. See on muster, mis eirab loogikat, arvestades väljakul olevat talenti. Kas see on vormiprobleemide puudumine? Vaimne blokaad? Või ehk lihtsalt kollektiivne tähelepanu kadumine? Mis tahes põhjusel oli ungari poolkaitsja selge selles, et praegune trajektoor on Liverpooli kaliibriga klubi jaoks vastuvõetamatu.

Conference League'i oht

Räägime hetkeks Conference League'ist. Kuigi see on legitiimne trofee, tundub see Meistrite liiga eredate tuledega harjunud meeskonnale olulise sammuna allapoole. Elustiili seisukohast on reisimine tülikam, taastumisaeg lühem ja prestiiž on, oleme ausad, napp. Keegi ei taha näha Liverpooli mängimas plastikul väljakul neljapäeva pärastlõunal, kui ülejäänud eliit naudib Meistrite liiga hümni teisipäevaõhtul.

Rahalises mõttes oleks tulude langus tohutu. Praeguses Ühendkuningriigi majanduses, kus iga penn loeb jalgpalliklubidele, kes püüavad raamatuid rangete jätkusuutlikkuse reeglite alusel tasakaalus hoida, on Euroopa tipptasemest ilmajäämine katastroof. See mõjutab värbamist, see mõjutab võimet hoida tähtmängijaid ja see mõjutab kogu linna meeleolu.

Miks hilistäravad?

Hilistäravate laskmise harjumus muutub psühholoogiliseks koormaks. Kui meeskond teab, et ta on altid hilisele kokkuvarisemisele, hakkab ta hirmu mängima. Nad lõpetavad rünnaku, istuvad sügavamal ja kutsuvad surve esile. See on eneseteostav ennustus. Tottenham Hotspuri vastu oli Liverpoolil mitu võimalust mängu lõpetada, kuid nad lubasid meeskonnal, kes on terve hooaja olnud erinevates segaduse olekutes, võistlusse jääda. Richarlisoni värav ei olnud lihtsalt õnnelik löök: see oli tulemus meeskonnalt, kes oli vaimselt välja loginud enne, kui kohtunik vilet puhus.

Äratuskell kogu klubile

Szoboszlai kommentaarid tuleks riietusruumi seinale kinnitada. See ei puuduta ainult ühte mängu või ühte hilinenud väravat. See puudutab klubi identiteeti. Liverpool on Jurgen Kloppi ajal ehitanud mainet mentaliteedimonstritena, meeskonnana, kes ei tea kunagi, millal nad on löödud. Viimasel ajal näevad nad välja rohkem nagu meeskond, kes ootab löömist. Üleminekuperiood, mida klubi läbib, pole vabandus elementaarse kaitsedistsipliini puudumiseks.

Fännide vaatenurk

Fännide jaoks on meeskonna järgimise hind kõrge. Arvestades Ühendkuningriigi elukalliduse kriisi, on reis Anfieldi märkimisväärne investeering. Fännid ei maksa ainult pileti eest: nad maksavad reisimise, toidu ja emotsionaalse energia eest. Näha seda energiat raisatuna tähelepanu puudumise tõttu viimases viies minutis on kibe pill neelata. Veelgi vähem ahvatlev on perspektiiv veelgi kulukamatel, logistiliselt õudusunenäolisematel Conference League'i mängudel reisida.

Mis saab edasi?

Lahendus on teoreetiliselt lihtne, kuid praktikas keeruline. Meeskond peab oma selgroo taas leidma. Nad peavad õppima mänge juhtima, väsinuna palli hoidma ja terveks üheksakümneks minutiks koos lisaajaga kaitsma üksusena. Szoboszlai on alarmi andnud ja nüüd on ülejäänud koosseisu kord reageerida. Kui nad seda ei tee, asendatakse teisipäeva ja kolmapäeva öiste glamuurihetkedega hoopis erinev, palju vähem glamuurne reaalsus.

Kokkuvõte

Kas on aeg paanikata? Veel mitte päris. Liverpoolil on ikka veel kvaliteeti, et see ümber pöörata, kuid veamarginaal on kadunud. Szoboszlaial on õigus muretseda. Premier League on konkurentsivõimelisem kui kunagi varem ja lihtsaid mänge pole. Kui Liverpool jätkab mängude lõppfaasis uneskõndimist, leiavad nad end täpselt seal, kus nad väärivad olla: Euroopa konkurentsi teisejärgulistes tasandites. On aeg ärgata, jääda keskendutuks ja meeles pidada, mida tähendab kanda punast särki.

Loe originaalartiklit siit.