Paavst Leo XIV mõistis hukka „kõikvõimsuse pettekujutelma“, nõudes tungivalt rahu Iraani konfliktis

Paavsti seni teravaim kriitika

Paavst Leo XIV esitas oma seni kõige jõulisema hukkamõistu USA ja Iisraeli sõjalisele kampaaniale Iraanis laupäeval, 11. aprillil 2026, püha Peetruse basiilikas toimunud õhtuse palvuse ajal. Esimene Ameerikas sündinud paavst, kes on pärit Chicagost, kasutas teenistust, et taunida konfliktis valitsevat „kõikvõimsuse pettekujutelma“ ning kutsus maailma liidreid üles loobuma hävitustee jätkamisest.

„Aitab iseenda ja raha kummardamisest! Aitab jõudemonstratsioonidest! Aitab sõjast!“ kuulutas paavst rahvast täis kirikus, kus viibisid kõrged diplomaadid ja vaimulikud üle kogu maailma.

Palvus ajastati Pakistani läbirääkimistega

Palvusteenistus ei toimunud juhuslikult. See langes kokku Pakistanis alanud USA ja Iraani vaheliste otseste läbirääkimistega, andes Vatikani sekkumisele selgelt diplomaatilise varjundi. 8. aprilli paiku välja kuulutatud habras kahenädalane relvarahu pidas palvuse ajal veel vastu, kuid vähesed vaatlejad uskusid selle kestmist ilma mõlema poole püsiva poliitilise tahteta.

Kohalviibijate seas oli Teherani peapiiskop, belglane kardinal Dominique Joseph Mathieu, kelle osalemine rõhutas konflikti otsest mõju piirkonna kristlikele kogukondadele. Aruannete kohaselt osales ka USA saatkonna kõrge ametnik, kuigi seda pole peale esialgsete pressiteadete sõltumatult kinnitatud.

Kriitika eskaleeruv muster

Laupäevane palvus oli kulminatsiooniks paavsti selgelt intensiivistuvatele avaldustele eelnenud nädala jooksul:

• 5. aprill: Paavst Leo kasutas oma lihavõttepöördumist, et kutsuda üles rahule Lähis-Idas.

• 7. aprill: Castel Gandolfost kõneledes nimetas ta president Trumpi ähvardust hävitada Iraani „kogu tsivilisatsioon“ täiesti vastuvõetamatuks.

• 8. aprill: Vatikan tervitas kahenädalase relvarahu väljakuulutamist.

• 10. aprill: Paavst märkis selgelt, et Jumal ei õnnista ühtegi konflikti.

• 11. aprill: Peetruse basiilika palvus, kus mõisteti hukka „kõikvõimsuse pettekujutelm“.

Trajektoor on eksimatu. See, mis algas mõõdukate vaoshoituse üleskutsetega, on arenenud otseseks ja teravaks kriitikaks sõjaliste aktsioonide õigustamise vastu.

Vastuseis sõja usulisele õigustamisele

Üks läbiv joon paavst Leo märkustes on selge keeldumine konfliktist usulises kontekstis rääkida. USA kaitseminister Pete Hegseth on korduvalt viidanud kristlikule usule, kirjeldades Ameerika rolli kampaanias ja positsioneerides USA-d kui kristlikku rahvast, kes tegutseb moraalsest autoriteedist lähtuvalt.

Paavst on seda raamistust järjepidevalt ja kindlalt tagasi lükanud. Tema rõhutamine, et Jumal ei toeta ühtegi sõda, on otsene vastulause Washingtonist tulevale retoorikale. See asetab Vatikani vastasseisu administratsiooniga, mis on püüdnud sõjalist tegevust varjata jumaliku eesmärgi keelepruuki.

Laialdane solidaarsus katoliku kogukondades

Palvus ei piirdunud vaid Roomaga. USA katoliku piiskoppide konverents, mida juhib peapiiskop Coakley, kutsus kogudusi üle Ameerika Ühendriikide üles korraldama solidaarsuse märgiks samaaegseid palvusi. Aruanded näitavad, et kogudused mitmes teises riigis järgisid eeskuju, muutes sündmuse ülemaailmseks konflikti vastaseks avalduseks.

See koordineeritud vastus viitab millelegi enamat kui ühe paavsti isiklikule veendumusele. See peegeldab katoliku kiriku laiemat institutsionaalset seisukohta, millel on märkimisväärne pehme jõud konfliktis, kus kõik osapooled võitlevad moraalse autoriteedi pärast.

Mis saab edasi?

Kuna läbirääkimised Pakistanis jätkuvad ja relvarahu püsib parimal juhul hapral alusel, on Vatikani sekkumised tõenäoliselt jätkumas. Paavst Leo ei ole näidanud üles mingeid märke oma keelekasutuse pehmendamisest ja diplomaatilised panused aina kasvavad. Vatikani ringkondades tuntakse muret lisaks Iraanile ka võimaliku konflikti laienemise pärast Liibanoni ja laiemasse piirkonda, kus kristlikud kogukonnad on eriti haavatavad.

Kas paavsti surve suudab sisuliselt muuta poliitilist kalkulatsiooni Washingtonis või Teheranis, jääb lahtiseks küsimuseks. Kuid paavst Leo XIV on teinud ühe asja äärmiselt selgeks: maailma suurim kristlik institutsioon ei anna sellele sõjale oma õnnistust.

Loe originaalartiklit siit: allikas.