Miljardidollariline peavalu: miks Washingtonis Trumpi uue fondi pärast võideldakse

Poliitiline köievedu on alanud

Washingtoni poliitikamaailmas ei tekita miski sellist draamat nagu miljarditesse ulatuv fond ja ähvardav valitsuse tööseisak. Demokraadid on kuulutanud sõja Donald Trumpiga seotud 1,8 miljardi dollari suurusele fondile, nimetades seda "mustaks kassaks", mis ohustab sisejulgeoleku rahastamise ausust. See on järjekordne osa pikast erakondadevahelisest kemplemisest, mis hoiab Kapitooliumi hõivatuna ja paneb meid ülejäänuid mõtlema, kas seal üldse midagi korda saadetakse.

Milles on probleem?

Asja tuumaks on sügav usaldamatus. Demokraadid eesotsas Chuck Schumeriga väidavad, et sellel rahasummal puudub avaliku raha jaoks vajalik järelevalve ja läbipaistvus. Nad on vandunud, et blokeerivad selle rakendamise, väites, et see ei puuduta niivõrd riiklikku julgeolekut, kuivõrd on tegemist poliitilise manööverdamisega. Nende vaatenurgast on sellise kapitali andmine ilma rangete piiranguteta katastroofi retsept.

Teisalt on vabariiklaste partei silmitsi oma sisemiste peavaludega. Parteiridades on tärganud vastasseis, kuna mõned liikmed ei ole selle fondi kuvandist just vaimustuses. Kui lisada erakonnasisene hõõrumine kahe peamise partei niigi pingelisele suhtele, saame seadusandliku keskkonna, mis on sisuliselt paigalseisus.

Mis on kaalul tavainimese jaoks?

Võite küsida, miks see meid siinpool Atlandi ookeani huvitab. Lisaks Ameerika poliitilise teatri vaatemängule hoiab see vaidlus kinni elutähtsat sisejulgeoleku rahastamise seadusandlust. Kui USA valitsus hakkab oma eelarvega "kana mängima", on selle mõju tunda ülemaailmsetel turgudel ja rahvusvahelises poliitikas.

Kui rahastamine ei läbi hääletust, ulatuvad tagajärjed väikestest bürokraatlikest viivitustest kuni oluliste riiklike julgeolekuprotokollide lünkadeni. See on kõrgete panustega pokkerimäng, kus žetoonideks on maksumaksjate raha ja kaotajateks on tihti tavakodanikud, kes loodavad, et need asutused oma tööd teevad.

Hõõrumiste muster

See pole esimene kord, kui näeme sellist vastasseisu, ja kindlasti mitte viimane. Mõistet "must kassa" kasutatakse kergemeelselt, mis on klassikaline poliitiline manööver, mille eesmärk on kujutada opositsiooni korrumpeerunu või hoolimatuna. Kas fond on tõepoolest võimu kuritarvitamine või vajalik finantstööriist, on vaieldav, kuid retoorika muutub kahtlemata tulisemaks.

• Järelevalve puudumine: Kriitikute peamine mure on selgete kulutamisreeglite puudumine.
• Vabariiklaste sisemine segadus: Kõik vabariiklaste leeris ei ole juhtkonna strateegiaga nõus.
• Seadusandlik ummik: See konflikt peatab hädavajalikud valitsuse rahastamise eelnõud.

Mis edasi saab?

Kuna rahastamise tähtaeg läheneb, võib eeldada, et retoorika muutub veelgi valjemaks. Demokraadid seisavad kindlalt oma positsioonidel ja vabariiklaste juhtkond rabeleb, et säilitada ühtne rinne. See on klassikaline poliitiline tasakaaluga mängimine, kus mõlemad pooled loodavad, et teine pool esimesena järele annab.

Meile, kes me eemalt vaatame, on see meeldetuletus, et isegi maailma võimsaimas riigis on valitsusmasinavärk sageli märkimisväärselt habras. Kuni kompromissini oodake rohkem pealkirju ähvardavatest tööseisakutest ja tuliseid kõnesid senatis. See on segane, see on lärmakas ja kahjuks on see täiesti etteaimatav.

Loe originaalartiklit siit.