Hillsborough' seadus on jäänud ummikusse ja kampaaniaaktivistid teavad täpselt, keda süüdistada

Antud lubadus, murtud lubadus

Kui Keir Starmer lubas Hillsborough' seaduse vastu võtta 15. aprilliks 2025 -- 97 inimese elu nõudnud katastroofi 36. aastapäevaks -- tundus see tõelise murdepunktina. Pärast aastakümneid kestnud institutsioonilisi varjamisi, segadust ja avaliku sektori asutuste häbematut ebaausust öeldi leinavaile peredele ja ellujäänutele viimaks: me kuuleme teid ja tegutseme.

See tähtaeg saabus ja möödus. Nüüd ei võeta seadust vastu enne, kui praegune parlamendi istungjärk lõpeb 2026. aasta mais -- uueks sihiks on kõige varasemalt sügis. Kampaaniaaktivistid on raevu täis ja osutavad sõrmega otse Shabana Mahmoodi poole.

Lordkantslerist siseministriks -- ja viivituste jada

Mahmood juhtis Hillsborough' seaduse varast väljatöötamist oma lordkantsler ja justiitsministri ametiajal, mida ta täitis juulist 2024 kuni septembrini 2025. Kui 2025. aasta aprilli tähtaeg mööda läks, kaitses ta viivitust väitega, et valitsus ei soovi siduda end "meelevaldse ajakavaga."

Leinavate perede antud lubaduse nimetamine "meelevaldseks" on küllaltki omapärane sõnavalik. Eelnõu esitati lõpuks parlamendile 16. septembril 2025, läbis teise lugemise 3. novembril ning avalikust eelnõukomiteest väljus muudetud versioon 4. detsembril. Mingis mõttes oli see edasiminek.

Siis saabus jaanuar 2026 ja kõik lagunes.

Luureagentuuride küsimus kui kivi kingis

Vaidluse keskmes on valitsuse muudatusettepanek, mis oleks andnud MI5 ja MI6 juhtidele volituse otsustada, kas nende üksikud ametnikud peavad täitma avameelsuskohustust. Lihtsamalt öeldes: just need asutused, kelle üle peaks järelevalvet teostama, saaksid ise valida, kui vastutavad nad tegelikult on.

Kampaaniaaktivistid nägid asja läbi: see oli de facto erand, mis oli hoolikalt seadusandlikku keelde mähitud. Andy Burnham, Suur-Manchesteri linnapea, ja Steve Rotheram, Liverpooli linnapiirkonna linnapea, avaldasid ühisavalduse, nimetades seda "liiga laiaks loobumisõiguseks." Nad ei olnud üksi. Umbes 40 parlamendiliiget toetasid Ian Byrne'i -- Liverpooli West Derby parlamendiliikme ja ise Hillsborough' ellujäänu -- esitatud alternatiivset muudatusettepanekut. Kolmkümmend neist olid leiboristid, mis tegi sellest valitsusele piinliku mässu.

Kontekst on siin ülimalt oluline. MI5-d süüdistati Manchesteri areeni pommitamise uurimise eksitamises. Hillsborough' seadus, ametlikult tuntud kui avaliku ameti vastutuse eelnõu, ei olnud kunagi seotud ainult ühe katastroofiga. See rajanes õppetundidel Orgreave'ist, Windrushi skandaalist, saastunud vere skandaalist, Grenfell Towerist ja Postipanga Horizon' ebaõiglusest. Luureagentuuridele erandite tegemine õõnestab kogu mõtet täielikult.

Kampaaniaaktivistid lahkuvad protsessist

Jaanuaris 2026, pärast kohtumist peaministriga, võtsid kampaaniaaktivistid eelnõu toetuse tagasi. See on märkimisväärne sündmus. Pered, kes on veetnud aastakümneid vastutuse eest võideldes ja kellele valitsus lubas lõpuks tegutseda, tundsid end nii pettununa, et astusid protsessist täielikult kõrvale.

Leinavatest pereliikmetest Charlotte Hennessy, Margaret Aspinall, Sue Roberts ja Steve Kelly on olnud selle kampaania südames. Nende kannatlikkust on proovile pandud viisil, mida enamik meist ei suuda ette kujutada, ning palve nõustuda julgeolekuteenistustele antavate nõrgendatud kaitsemeetmetega oli ilmselt samm liiga kaugele.

Mis saab edasi?

Raportietapp ja kolmas lugemine olid algselt kavandatud 14. jaanuarile 2026, seejärel lükati edasi. Valitsus viivitas eelnõu tagasitoomisega 19. jaanuaril. Nüüd ei võeta seda sel istungjärgul üldse vastu.

Mahmood, kes kolis siseministeeriumisse septembris 2025, leiab end nüüd omapärasest olukorrast: ta teostab järelevalvet just nende luureagentuuride üle, kelle erand põhjustas seadusandliku kokkuvarisemise, mille käivitamisele ta ise lordkantslerina kaasa aitas. See ei ole, öeldes seda leebelt, just kiiduväärt positsioon.

Pered väärivad enamat. Nad on alati väärinud enamat. Kolmkümmend seitse aastat pärast Hillsborough' kordub viivituste, lahjendamise ja institutsioonilise enesekaitse muster. Ainus küsimus on nüüd see, kas valitsusel on poliitiline tahe vaieldav muudatusettepanek eemaldada ja vastu võtta seadus, mis teeb tegelikult seda, mida ta algusest peale tegema pidi.

Loe algset artiklit allikast.